27.10.12 (20:11)

Esiteks pean tõdema, et ma näen siin väga imelikke unenägusi. Täna öösel seletasin nt. Mairole, miks mulle hobused ei meeldi ning olin ülipisikeses kinnises ruumis koos redback spideri ja huntsman spideriga.

Eilsele üldkoosolekule me ei jõudnud. Kui nägime, et paljud liiguvad ikka majaümbrises ringi, siis otsustasime, et ei viitsi ka minna. Istusin ja lobisesin väljas kahe neiuga ning neil siis ühtäkki meenus, et oi, koosolek!! Nad olid nii paanikas, et nad selle unustasid ning ma siis tegin üllatunud näo pähe ja ütlesin, et oi unustasin ka.. oh yes I did.

Täna oli minek Warwricki (või wicki ma ei teagi täpselt) Rodeole. Ehk siis palju alkoholi ja mehed liha seljas. Kui ma hiljem teada sain, et pilet on 25$, siis ei tahtnud küll enam minna, kuna raha on ju veel vaja säästa. Seega jäid kõik säästlikud inimesed hostelisse.

Muide, teeme nii, et Taiwani rahvas on edaspidisest Taikud! Sain tuttavaks Taiku mehe Ianiga ning ta sõbra Jerryga (kuigi ta nimi kõlab mulle siiani, kui Cherry, et ma siis kutsun teda nii). Anywho, kui Ian mulle oma nime ütles, lasin mõttes ühe korraliku kajaka, kuna mulle meenus esimese asjana videod, mida 1 Ian'i nimeline poiss youtube üles laeb :D Juutuubige „Ian singing“ ja tundke mõnu! Ok, igatahes sai tema samuti šoki, et ma kõigest 18 olen. Nad mängisid Cherryga köögis pokkerit ja ma otsustasin nendega liituda. Läks väga hästi, kuni Ian langes välja ning ma jäin Cherryga kahekesi ning Ats hakkas mu asemel mängima. Tõi ta loomulikult võidu koju ning Cherry oli suht löödud sellest :D Neile pakkus iga teine asi, mis me ütlesime nii kangesti nalja. Tundus nagu oleksime eriti kõva huumoriga hakkama saanud! Samas tegi mulle nalja see, kuidas Cherry naerab ning tema hüperaktiivsus.. muidugi jäi silma seda huvitavat itsitamist jälgides tema hammastel olev Nutella kiht, no tõesti põnevad kujud peaks mainima :D :D

Kuna on laupäev, siis on täna ka alconight. By the way, siin hostelis ei tohi alkoholi enda käes hoida, vaid tuleb see Niki kätte 'hoiule' viia. Olin siis tubli tüdruk ja viisin oma Vana-Tallinnad office roomi. Mainisin ära, et „I probably wont need these today.. actually, I don't even know when i want to drink“ :D pole küll mingit soovi hetkel, aga kui Eesti-igatsus peale peaks tulema, siis kuluvad need marjaks ära! Võite kõik kõrge kaarega viieka visata, sest mul on käsil esimene nädal ilma tilgakese alkoholita üle 4,5 kuu!!! Suvel sai ikka korra nädalas ju sõbrannadega maha istutud, maailmaasju arutatud ning kõrvale veidikene veini või siidrit mekitud. Näiteks.. see oli üks üsna utoopiline, kuid siiski aset leidnud näide muidugi.

Täna veendusin, et 3/4 Aussis olevast toidust ei maitse üldse hästi. No tõesti Eesti toitu igatsen.. eriti musta leiba ja emme tehtud lõhekala :( Võib öelda, et paljud siin hostelis kokkavad enamasti juur-, aed-, puu jne jne (non-meat) viljadega.

(21:04)

Käisin pesemas ja vaatasin end peeglist. Milline meeldiv üllatus! Ka minu muidu uv-kiirgust mitte tunnistav ning ignoreeriv näolapike on hakanud alluma seadusele, et kui sa ikka päikest päevast-päeva näed, siis pruunimaks sa minema pead. Näost nii jumekana, ilma abivahenditeta pole ma ennast aastaid näinud... Success!!! :)

28.10.12 (16:46)

Mul on öösiti magama jäämisega tõsiseid raskusi. Viimased kolm ööd olen suutnud kuskil kolme ajal alles silmad kinni lasta. Tegelikult mul eile oli uni täitsa olemas, kuid enne kotile jäämist checkisin korra FB üle ning nägin, et Mairo oli mind ühel 'üliarmsal' ämblikupildil ära tag'inud. Kogusin julgust, vaatasin ning kahetsesin. Mina, kui liialt elava fantaasiaga inimene ei suutnud enam mõtteid eemale saada. Aitäh sulle meeldiva ja unustamatu pildi eest Mairo ning pool sinu homsest uneajast palun siiapoole saata! :)

Hommikust äratust tegi mulle Ats, kuna on pühapäeva hommik, mis tähendab seda, et kell 10:30 on köögis free pancakes&coffee/hot chocolate morning. Sõin 1 pannkoogi :D See meenutas pigem läbiküpsemata koogipõhja, mille mina sain. Järjekordselt peab tõdema, et olen õnneliku käega, kuna Atsile need pannkoogid jällegi maitsesid. Sõin kõik ilusti ära ning sain isegi kõhu täis. Muidugi kiitsin viisakusest Nikile „pancake's were delicious!“ et paar plusspunkti kirja saada. Mega badass irw!!

Paari tunni möödudes läksime Monique ja ühe teise saksa tüdruku Carinaga poodi. Kuskil 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvad 2 imepisikest poekest- üks puuviljadele ning teine muule toiudukraamile. Carina on 23 ja Monique 25. Siin vist keskmine backpackerite vanus jääbki 24-25 kanti. Tagasi otsustasime me ringiga tulla. Oleks ma vaid teadnud, kui pikk see teekond on :D :D Nad ütlesid, et kuskil 6km, kuid mulle tundus see rohkem 10km kanti. Sõber päike ning kärbseparv saatsid meid terve tee. 'Hiilgasin' oma saksa keele oskustega ning lugesin neile ette numbrid ühest kuueni, ütlesin tere-head aega, ma armastan sind, vandusin natukene ning laulsin neile pisikesest krokodillist Schnappy'st&Peteri ja Pauli laulu :D Me jõudsime selle kuue kilomeetri käigus ikka meeletult palju rääkida oma eludest üldiselt. Muidugi mainisin ma, kui väga ma ämblikke pelgan ning uurisin kuidas siin nendega lood on. Ikka leidub ja mitte vähe. Kuskil 2-3 nädala pärast peaks neid eriti palju hakkama välja tulema, seega soovin endale kõvasti õnne ja jaksu! Veel jõudsid nad mulle selgeks teha, kes on hostelis olevatest inimestest shitheads&dickheads&bitches&fuckers and so on. OK.....?!

Aa, unustasin tööst rääkida. Ei, mul ei ole veel seda, kuid üks võimalik koht on Rizzotos applefarm. Seal saab tunnis 20 taala ning tööpäevad on keskeltläbi 10h pikad, which means hard work! See tuleks siis 20x10=200 päev, 200x6=1200 nädal. Not bad, isn't it? :D Muidugi, kui ma üldse saan sinna ning tunnitööle vaevalt kohe pääseksin. Selle farmi bossid pidavat juttude järgi nõmedad olema ja kõik seal eriti kaua vastu ei pea. Muidugi vajab eraldi ära märkimist see, et töö ajal ei tohi muusikat kuulata ning SÕNAKESTKI rääkida, karm. Tuleb vist endale imaginary friend mõelda ning sellega mõtetes juttu puhuda.

29.10.12 (21:24)

Viimased päevad on siin aegajalt üsna pilvised või vihmased olnud ja muidugi ei saa mainimata jätta, et külmad! Siin on ju alles kevad siiski. Iga õhtu olen värisedes ringi tatsunud ning mõelnud, et miks ma küll soojemaid riideid kaasa ei võtnud. Pakkisin nii suviselt enda backpacki täis, et jah.. kurb.

Täna päeval koputas Niki uksele ning teatas „Would you like to start a job tomorrow.. at a zucchini farm?“ Jaaa! Muidugi me tahame, oleme ju mitu päeva juba oodanud. Homsest siis zucchinifarmi töölised ning bus leaves at 4:30 am. Üsna vara, äratuse panin igaks-juhuks 3:45. Palga ning täpsema tööülesande kohta ei tea me mitte midagi, eks siis homme selgub. Zucchini on eesti keeles suvikõrvits, nii palju kui mina tean.

Hiljem kööki jalutades hüüdsin ühele uuele neiule, keda ma varem näinud polnud „Hello!“ ning lähemalt uurides tundus ta kangesti eestlase moodi olevat, no näost näha. Hakkasin seda juba Atsile mainima, kui 27-aastane Ida-Virumaalt pärit Krislin jõudis vahele öelda „Ah et teie oltegi siis need eestlased jah?“. Ohoo, üllatus missugune. Kõhutunne ei vedanud alt ning tegu oligi kodumaalasega! Saime ruttu kõik omavahel sõpradeks ning jutustasime päris pikalt. Krislin asub homsest tööle õunafarmis.

Märgin veel ära, et mul on nii-nii külm!! Brrrrrrr.. iga öö olen ärganud külma tõttu üles, kuid õnneks pandi meie toas olev soojapuhur täna tööle (mis minumeelest ei anna kottigi sooja, vaid on moe pärast seinale kruvitud).

31.10.2012 (11:25)

No näed siis! Ilmselgelt väsitas töö nii ära, et eile polnud aegagi kirjutada :D

Kui sa mõtled õhtul voodi minnes asjadele nagu „Huvitav miks ma kodus taarat ära ei viinud? Peaks äkki koeraga jalutama minema?“ ning muule täiesti seosetule jamale, siis on ikka üsna raske uinuda. Tekib tunne nagu oleks kergelt ära pööranud juba siin :D

3:45 äratus, hui ärkad.. ok lükkame edasi, 4:00 is fine. Ainuke asi, millele suutsin mõelda oli „Nii külm!!! Igal pool on niii-niiii külm!“. Pesed kihvad, kühveldad köögis helikiirusel toitu sisse ning valmistad ka lõunasöögi, mida hiljem tööl vagude vahel hea sisse on lürpida. Atsil läks nii kiireks, et ta näiteks ei jõudnudki süüa teha. Väga hea arvestus oli meil nagu näha, et „ah poole tunniga jõuab kõik valmis“.

Ok, jõuame tööle. M-e-g-a suured ning lõputud põllud. Farmi nimi mul hetkel ei meenu, kuid bossideks on mees Corrado ning tema naine Bridget. Corrado andis meile kummikud ja mainis „Wait, I'll check that there's nobody inside!!“ juba jõudsin ette kujutada kuidas mingid xxl-suuruses ämblikud sealt välja roomavad. Täielik mindfuck on nende ämblikutega, nad on mul anyplace&anytime&anywhere and ofcourse always in my head. Lihtsalt nii häirib see.. isegi kõndides vaatan peaaegu alati ette, et mõnda ämblikku või madu ei kohtaks. Peale meie on töölisi veel 4. Hostelist sakslane Michel, iirlannad Danny ja Louise ning mingi kohalik vanem mees. Esimesel põllul, kuhu me läksime, kasvas silver beet (ma ei tea, mis see eesti keeles on, pole õrna aimugi! Välimuselt meenutab hiina kapsast natukene, kuid lehed ei ole nii tihedalt koos.. kohati nagu salat, hmm.. kuid neist mõlemist tugevalt tumedam). Töö eesmärki on väga keeruline seletada, aga põhimõtteliselt tuleb see silver beet juure küljest ära lõigata (lehed) ning nendele kumm ümber tõmmata. Üks tiir siis, kui kõik lehed on üksteise külge kinnitunud altpoolt ning kaks ringi siis, kui on pundis üksikuid lehti ka. Ühe 'kimbu' suurust on raske hinnata, aga ikka üsna suur, tervesse pihku ei mahu ära. Muidugi peavad ühes kimbus kõik lehed sama suurusega olema ning tuleb kontrollida ega poleks mittekõlblikke nende seas. Kõik nö. 'kummiga kaunistatud' tooted tuleb asetada lindile, mis on sinu ees või seljataga ning ühenduses mehhanismiga, kus Bridget meie silver beeti kastidesse pakib. 1 päev olime täiega uimased ning ei saanud eriti aru, või siis täpsemalt ei leidnud seda 'nõksu' kätte, et töö lihtsamini kulgeks. Muidugi suutsin ma esimese 10 minuti jooksul endal käe katki juba teha. 8 ajal oli smoko st. siis pisike söögi-suitsu paus, kuskil 10 minutit max. Lõunasöögi aega ma ei mäletagi, kuid see kestab pool tundi. Lisaks veel seda, et põllu peal on räigelt palju putukaid. Ämblikuid on meeletutes kogustes (õnneks väikeseid ning nende vastu pole mul midagi), siis on veel rohutirtse ja mingeid huvitavaid ülikiirelt liikuvaid elusolendeid, mis on nagu topeltsuuruses kõrvahargid, aga laiemad ja need on siiani kõige creepymad. Muid organisme leidub veel, kuid need pole nii silma hakanud.

Hiljem liikusime zucchinipõllule, vot see oli hull. Zucchinitaime varred, lehed jne kõik-kõik peale vilja enda, on kaetud mingi ogalise või torkiva kihiga ning see tegi kätele väga haiget. Selle töö ülesanne oli välja praakida isased ning suured emased viljad. Ülimalt keeruline, need on kõik omaette kujuga ning suurusega ja see tuli kõik meelde jätta. Üsna väsitav oli see, kui Corrado, see meie boss hüüdis oma fancy mehhanismi pealt „KATE!!! YOU LEFT A ROTTEN ZUCCHINI HERE, COME BACK PLEASE!!“ ja siis sa longid tagasi ning korjad selle ühe suureperseline zucchini kuskilt lehtede alt ära. Iga zucchini oli arvel, kui lindi pealt mõni maha kukkus, siis tuli Corrado kasvõi ise ja pani selle lindile tagasi :D. Alguses ma olin väga positiivses meeleolus, rääkisin juttu bossiga ning ikka naeratasin, kui ta otsa vaatas, aga hiljem kui ära väsisin, siis mu nägu oli nii mossis, kui üldse andis. Mingi hetk tekkis pisikene paus, pakkusin Atsile välja, et lähme jookseme oma asjade juurde ning joome vett. Poole tee peal Corrado hüüab, „KATE AND ATS COME HERE PLEASE!!“ sitta see vesi, tööd on vaja teha!!! Michel läks ma ei tea kuhu, see vanem mees ütles talle „Michel come with me, Kate and Ats you stay here!“ (olen üsna kindel, et nad läksid lambist minema.. õigus vist isegi oli, kuna see vanem onu tundub suhteliselt tähtsal kohal seal farmis).. Danny ja Louise olid mehhanismi peal pakkimas ning me jäime Atsiga kahekesi zucchinisi korjama. Tekkis tunne, et meid pannakse proovile, kas oleme ikka piisavalt head selle töö jaoks, kui teised juba enam-vähem jalga puhkasid. Ma olin selleks ajaks üsna rõvedalt väsinud ning suhtkoht uimasin seal vagude vahel ja siis tuli Corrado oma fucking mehhanismiga, mille fucking lint mul vastu perset või selga täiega togis ning mind mind ninali üritas lükkata, sest ma olin fucking viimane, kuna mul oli fucking esimene päev ja ma olin fucking väsinud. Ma vaatasin alati täiesti tuima ja „what the fuck????????“ näoga Corradole otsa, kui see juhtuma pidi ning ta vabandas. Umbes nagu ei pannud tähelegi mind, yea right. Vahepeal tekkisid mul okserefleksid, miski ajas jubedalt südame pahaks, ei tea.. Põld lõpetatud, ronisime mehhanismi peale ning saime lift'i meie asjade juurde. Mingi hetk oli meie masinal kerge error, nii et inimesed ja zucchinid lendasid mööda mehhanismi. Ma õnneks sain kuskilt kinni, seega polnud hullu, aga Bridgeti pea on eest katki. Toimus väike r.i.p moment kõikidele zucchinidele, kes oma elu kaotasid sellel traagilisel õnnetusel ning mina sain muidugi oma koti neid 'surnud', kuid selle eest maitsvaid suvikõrvitsaid täis toppida (jessss!!). Koju sõites olekski tahtnud bussi jääda, nii hea oli istuda üle mitme tunni. Vedasin end pesema ning mu käed on ikka korralikud.. ma ei tea mis asjad. See muld etc ei tule pestes maha mitte ainult küünte alt, vaid ka kätelt üldiselt. Näen välja nagu oleksin aastaid kartuleid võtnud või põllul elanud :D Paar pihuvilli ning palju kriimustusi ei tee mu tuju üldsegi mitte nii nukraks, kui vee- ja seebikindla mullaga kaetud käed. See on lihtsalt niivõrd immuunne kõige puhastava vastu, et mu hõbesõrmus ei lähe ka puhtaks.

Käisime õhtul Atsiga 'sörkimas'. Poe kinnipanekuni oli aega 15 minutit ning meil ei jäänud muud üle, kui sinna joosta, saime hakkama kuskil 10 minutiga :D. Tee peal kohatasime ka ülivärvilist ning ilusat papagoid :)

Õhtul viisin Krislinile ta tuppa zucchinisi ning jäime välja istuma. Ta üritas hullult mind motiveerida tööl käimise suhtes ja võib öelda, et sai ka sellega edukalt hakkama. Igatsesingi mõnda neiut kellega live's eesti keeles rääkida ja muresi kurta, jess!! Jagame sõbralikult raamatuid, eukalüptiõli ning zucchinisi, äge! Kui pühapäeval ilus ilm on, siis lähme häälega Stanthorpe'i ja naudime vabat päeva :) Muide, temal ei läinud tööga pooltki nii hästi, kui meil. Ta on õunafarmis ning korjab puudelt õunu. Puu 90 senti, vot see on juba absurd.. Kui ta parema töö peale seal ei saa, siis ta proovib ka meie farmi pääseda.

Õhtul magama minnes nägin ikka päris pikalt silme ees silver beeti.. väga-väga hull :D Järgmine päev sain teada, et ka Ats nägi neid unes ning Louise pidavat iga õhtu neid nägema :D:D

Täna oli samuti äratus 4:00, iga hommik läheb 4:30 buss (homme on erand). Ärgates hakkasin peaaegu nutma nagu mul vahest ikka kombeks, kui tunned, et on murdepunkt :D. Lihtsalt ei tahtnud mõeldagi, et tuleb sama ränk ning siiani veel harjumatu tööpäev. Lõikasime silver beeti ning ma tundsin JÄLLE seda sama tunnet, mis eile, oh god why? Jõudsin kuskil 30 minutit töötada, kui süda hakkas läikima ja pea ringi käima. Olin täitsa leppinud sellega, et varsti tuleb siia vao vahele lihtsalt oksendada, sest muud üle ei jää. Tõsiselt veider. Hiljem peale smokot oli alles klar ning asusime uuesti tööle, kuid zucchinipõllule. Erinevalt eilsest pidime me täna pisikesi zucchinitaimi kile alt välja aitama, et need korralikult kasvada saaks. Kõnnid meeter, mõtled rahale ja küürutad, kõnnid meeter, mõtled rahale ja küürutad. Ah ja siis meil on seal üks huvitav linnuliik ka, mille nimi mul meeles pole. Need linnud on nii targad! Nad tulevad su koti juurde, passivad.. avavad luku, avavad karbi, võtavad toidu ja lendavad minema. Kummaline :D Vot selline päev oli täna ning lõpetasime ka varem, kuna eilne üllatusmehhanism, mis väikse õnnetuse korraldas ei tahagi enam normaalselt funktsioneerida. Koju jõudes avastasin, et mu parem käsi on totaalselt ära põlenud, ning vasak on selle kõrval ikka märgatavalt valge. Rääkimata sellest, et näost olen ma vähk juba 2 päeva. Lahedad päikesekreemid seal Eestis peaks mainima..

Ma arvan, et nii ränka tööd kui need viimased 2 päeva, pole ma mitte kunagi varem teinud. See ei võrdu absoluutselt kartulivõtule või maasikate korjamisele, kuid need on ainukesed varasemad pikemaajalised kogemused, millele ma saan natukenegi toetuda või siis kuidas öelda.. no umbes, et ma tean, et see töö on raske ning ma olen midagi taolist varem teinud. Õnneks tean ka seda, et mida kauem ma seda teen, seda lihtsamaks see muutub.. kas just lihtsamaks, kuid asi saab rohkem käppa. Pealegi lähevad need kaks iirlannat järgmine neljapäev ära, seega mul on üsna tõenäoline vahepeal pakkima saada. Tüdrukute värk.

Kuidas teha selgeks teile seda mida mu keha praegu tunneb? Hmm.. ma vist ei suudagi seda sõnadesse panna. Töölt koju jõudes oled sa t-ä-i-e-s-t-i rampväsinud ning mõtled, et saaks jumala eest kasvõi millelgi pehmel istuda! Kõige valusamad kohad on mul sääred, reied, selg ning käed. Päris kummaline on ringi kõndida, jalad ei liigu enam normaalselt, et kapilt telefoni kätte saada tuleb teine käsi ka kapile asetada, istumiseks kulub 2x rohkem aega jne. Tõsine vanainimese tunne ühesõnaga! Keha ei ole harjunud sellise koormusega, Eestis oli ju jooksmine ainukene füüsiline trenn, millega ma tegelesin. Julgen pakkuda, et kui ma niivõrd nadilt edasi toitun (mainin igaks juhuks veelkord, et pole lihtsalt isu) ja selline küte 6 päeva nädalas taga on, siis olen päris kleenuke Eesti tulles :D No see 'kükitad-tõused püsti' annab juba kõhulihastel ikka väga tunda.. seega olge valmis, et mu ümara kõhu asemel on (loodetavasti) maximal crazy sixpack!!!! Kõige ägedam on igatahes see, et ma juba tunnen, et olen alla võtnud, win-win!

Õnneks on farmitöö kohustuslik vaid 3 kuud, et saada teise aasta viisat. Peale neid kuid sooviksin ma küll midagi muud meelsamini teha ning linna elama minna. Olen mõelnud paarile töökohale ja linnale, kuid jätan need endateada esialgu, et teil kunagi hiljem huvitavam lugeda oleks :) Ainus asi, mis põllul motiveerib on raha-raha-raha ning tunnipalk on minujaoks väga piisav(arvestasin juba palju mul vaba raha peaks olema suveks ja päris hea!). Mitte miski muu ei lohuta :D Mul on nii palju erinevaid ning kohati ka utoopilisi unistusi, mis nõuavad meeletult raha. Tahaksin reisida, kooli lõpetada ning inglise keele filoloogiat minna õppima, peale Aussi minna väljaspoole Eestit püsivalt elama ja mitmeid aastaid on juba plaan raamat kirjutada(tundugu see nii naljakas kui tahes) and actually I could continue my list, but naaaah.

Ükspäev sai siis lõpuks pisaraid ka poetatud Aussis :D ohh johhaidii.. mul võttis see aega üle poole nädala, et kohale jõuda, kus ma nüüd olen ja mis ma nüüd teen, aga ei.. ma ei nutnud päris selle pärast, vaid seetõttu, et ma igatsen kedagi konkreetset Eestimaalt ja nüüd ikka annab tunda, kui olla kaugel eemal! Yayy!! Olge tublid seal lumises Eestis :)

(oeh.. ma ikka vaatan oma paremat kätt.. ja siis vasakut... TÄIESTI erinevad :D)